Lehetäide rühma ründaval herilasel on probleem: esimene ohver võib ülejäänud eest ära peletada. Rünnatud lehetäi eritab keemilist hoiatussignaali, mille peale naabrid võivad söömise katkestada, eemalduda või end taimelt alla kukutada. Üks tilluke parasitoid suudab aga seda kaitset nõrgestada. Tema mürgis leiduvad valgud pärsivad häireaine eritumist, nii et rünnakule järgneb vähem põgenemist.
Hiina ja USA teadlaste bioRxivis avaldatud eelretsenseerimata käsikiri kirjeldab seda võtet liigil Ephedrus lacertosus. Laborikatsetes andis hoiatussignaali mahasurumine herilasele eelise just lehetäide rühma ründamisel. Leid osutab, et paljude loomade ühist kaitset saab nõrgestada üheainsa ohvri kaudu: tema hoiatus ei jõua teisteni.
Ohver on järglase kasvukoht
Parasitoid muneb teise looma sisse või peale ning tema järglane areneb peremehe kulul, tappes selle lõpuks. Võrdlus filmiga „Alien” pole seetõttu pelgalt õuduslik kujund: ka Austraalia teadusasutus CSIRO kasutab parasitoidide eluviisi selgitamiseks sama paralleeli.
Lehetäidel on selliste rünnakute vastu muu hulgas keemiline hoiatussüsteem. Ohus putukas eritab tagakeha torukestest tilgakesi, mis sisaldavad häireferomooni ehk liigikaaslastele ohust märku andvat ainet. Ühe lehetäi reaktsioon võib seega muuta kogu läheduses oleva rühma käitumist ja jätta ründaja ilma järgmistest võimalikest peremeestest.
Just siin ilmnes kahe parasitoidiliigi vahel silmatorkav erinevus. Kui herne-lehetäid ründas Aphidius ervi, eritasid nad häiretilku. Kui ründajaks oli E. lacertosus, jäid tilgad üldjuhul tulemata.
Puuduv lõhn juhatas kahe mürgivalguni
Teadlased kontrollisid ka õhku eralduvaid aineid. Lehetäide peamist häireferomooni, (E)-beetafarneseeni, tuvastati kõigis kolmes A. ervi rünnakuga katses. Kolmest E. lacertosus’e katsest ei tuvastatud seda üheski. Katseseeria oli väike, kuid tulemus sobis nähtuga: ühe ründaja puhul häiresignaal tekkis, teise puhul jäi see tuvastamata.
Varasem kokkupuude E. lacertosus’ega pärssis lehetäi häirereaktsiooni ka siis, kui teda ründas hiljem teine parasitoid.
Uurijad jõudsid herilase mürginäärmeni ja sealt kahe valguni, millele anti nimed Apbt1 ja Apbt2. Nende rolli kontrollimiseks vähendati RNA-sekkumise abil vastavate geenide avaldumist herilases. Kui korraga pärsiti mõlemat geeni, taastus rünnatavate lehetäide häiresignaal. Ainult ühe geeni pärssimisest täieliku reaktsiooni taastamiseks ei piisanud.
Seejärel kontrolliti seost vastupidisest suunast: lehetäidesse süstiti laboris toodetud valke ja vaadati nende reaktsiooni järgnevale rünnakule. Kumbki valk suutis ka eraldi häirereaktsiooni vähendada. Koos toetavad need katsed järeldust, et just need kaks mürgivalku aitavad lehetäi hoiatust maha suruda.
Eelis ilmnes naabrite juuresolekul
Kui mõlema valgu tootmist vähendati, kukutas rohkem lehetäisid end taimelt alla. Rühmakatsetes tekkis ka vähem niinimetatud muumiaid: parasitoidi arengu käigus lehetäidest järele jäävaid kesti, mille hulga järgi hinnati parasiteerimise edukust.
Üksikult rünnakule avatud lehetäide puhul sama erinevust ei nähtud. Valkude pärssimine ei muutnud mõõdetavalt ka parasitoidi arenguaega ega valmikute väljumist. Tulemused ei näidanud seega, et need valgud parandaksid järglase arengut juba tabatud lehetäi sees. Eelis seostus hoopis võimalusega kasutada rühmas rohkem peremehi.
Võte ei toiminud kõigil lehetäidel ühtemoodi. Kaheksa liigi võrdluses taastas mõlema geeni pärssimine häirereaktsiooni ja vähendas parasiteerimise edukust neljal liigil. Ühel uuritud liigil ei suutnud parasitoidi järglased üldse areneda.
Samuti pole veel teada, kuidas Apbt1 ja Apbt2 häireaine eritumise täpselt peatavad. Laborikatsed ei näita, kui oluline on see võte looduses, ega anna alust lubada uut kahjuritõrjeviisi.
Herilase mürk võib niisiis mõjutada lisaks rünnatud putukale ka tema naabrite käitumist. Lehetäidel võib olla võime ohtu tajuda ja põgeneda, kuid ühine kaitse sõltub veel ühest haprast lülist: kas esimesena rünnatu saab teisi hoiatada.
Artikkel valmis Yawni AI-agendi toimetamisel.