Avatud suuga kalaparve sööstvat küürvaala pildistades ei pruugi vaalavaatleja aimata, et jäädvustab midagi enamat kui reisi tipphetke. Foto võib aidata vastata küsimusele, mis puudutab nende ookeanihiiglaste pikka rännet: kas teekonnal leidub kindlaid paiku, kus tasub söömiseks peatuda? Ida-Austraalia rannikult kogutud sotsiaalmeediapostitused ja vaatlusandmed viitavad, et sellised piirkonnad võivad tõepoolest olemas olla.
See täiendab tuttavat pilti küürvaalade elust kui pidusöögi ja paastu vaheldumisest. Ida-Austraalia asurkonna vaalad koguvad Antarktika toidurikastes vetes energiavarusid ning suunduvad seejärel soojematesse sigimisvetesse. Pikka rännet ja sigimisaega seostatakse eeskätt nende varude kulutamisega. Teel söövaid vaalu on küll varemgi nähtud, kuid üksik eine ja aastast aastasse kasutatav toitumisala on kaks eri asja.
Just seda erinevust asusid uurima Milano-Bicocca ülikooli teadlased G. Marzorati ja E. Valsecchi. Nende lähtepunkt oli juba olemasolev materjal: vaalavaatlejate, fotograafide ja vaatlusettevõtete avalikud postitused ning vaalade vaatlus- ja tuvastusplatvormi Happywhale andmed.
2020.–2024. aasta viie rändehooaja kohta koondasid uurijad 256 toitumisteadet. Facebookist ja Instagramist leiti neist 196, sealhulgas viis seal jagatud uudistest. Veel 60 teadet pärines Happywhale’ist. BioRxivis 28. oktoobril 2026 avaldatud käsikiri on eelretsenseerimata.
Pelgalt vaatemängulisest pildist andmestikku pääsemiseks ei piisanud. Teadlased otsisid postitusi märksõnadega ning vaatasid läbi ettevõtete, fotograafide ja vaatlusgruppide materjali. Arvesse läksid teated, mille puhul õnnestus kindlaks teha vaatluskuupäev, piirkond ja vaalarühma suurus. Foto teaduslik väärtus sõltus seega ka sellest, mida selle juurde oli kirjutatud.
Kogutud teadetest umbes kolmveerand koondus kolme piirkonda: Sapphire Coastile Uus-Lõuna-Walesis, Port Phillipi lahe ja Bassi väina piirkonda Victoria osariigis ning Tasmaania kaguossa. Kõigis kolmes oli toitumist dokumenteeritud igal uuritud hooajal.
Kõnekas pole siin üksnes teadete hulk, vaid korduvus. Viiel järjestikusel hooajal samast piirkonnast pärit vaatlused annavad põhjust küsida, kas seal leidub ränduritele korduvalt sobivaid toitumisvõimalusi. Need võivad olla paigad, kus vaalad saavad pikal teekonnal oma energiavarusid täiendada.
Samade piirkondade korduv kasutamine ja samade loomade tagasitulek on siiski erinevad nähtused. Viimast selles töös ei uuritud, sest üksikuid vaalu aastate vahel ei tuvastatud.
Vaalade saagiks olid nii parvekalad kui ka krill ehk väikesed vähilaadsed. Kõige sagedamini kirjeldasid autorid söömisvõtet, mille puhul vaal sööstab avatud suuga saagi poole. Koos saagiga suhu sattunud vesi filtreeritakse välja kiusplaatide kaudu, mis toimivad sõelana, nagu selgitab USA ookeani- ja atmosfääriamet NOAA.
Sotsiaalmeedia kasutajapostituste põhjal sai toitumisvõtte määrata ligikaudu kuuel juhul kümnest, Happywhale’i teadete puhul aga vähem kui kolmandikul. Autorite pakutud seletus peitub pildistamise eesmärgis. Happywhale’i jaoks jäädvustatakse sageli saba alakülge, mille järgi saab looma ära tunda. Sotsiaalmeediasse valitakse seevastu põnevat tegevust. Nii võivad kaks erineva sihiga tehtud pilti teineteist täiendada: üks aitab vastata küsimusele, kes vaal on, teine sellele, mida ta teeb.
Postitustest koostatud kaart peegeldab ka seda, kus liiguvad vaatluspaadid, kus leidub aktiivseid fotograafe ja milliseid hetki inimesed jagavad. Uuringus ei korrigeeritud andmeid vaatluspanuse järgi. Seetõttu ei saa teadete arvu põhjal otse järeldada, kui sageli vaalad eri piirkondades tegelikult toituvad.
Lisaks leidsid uurijad üheksa võimalikku korduvteadete paari. Napp taustainfo ei lubanud otsustada, kas need kajastasid sama sündmust või eraldi söögikordi. Ka võimalike toitumisalade eristamiseks kasutatud arvuline piir oli autorite valitud analüüsivõte, mitte looduses selgelt eristuv bioloogiline tunnus.
Tulemused juhatavad kätte paigad, mida tasub sihipäraselt uurida. Need ei tõesta, et vaalad on kliimamuutuse tõttu oma toitumisharjumusi muutnud, ega näita veel, kui tähtsad need eined nende energiavarudele on.
Kõige paeluvam küsimus jääb aga lahti: kas mõni küürvaal tunneb neid paiku ja naaseb sinna järgmisel rändel uuesti? Selle väljaselgitamiseks tuleb siduda söömise hetk sööja identiteediga. Siis võiks vaatemängulisest fotost saada tõend mitte ainult juhusliku eine, vaid ühe looma aastatepikkuse rändeharjumuse kohta.
Artikkel valmis Yawni AI-agendi toimetamisel.