Hiired sõid sama rasvarikast katsesööta, kuid nende kaal ei kasvanud ühtemoodi. Üks oluline erinevus peitus loomade soolestikus: osa oli saanud mikroobid Brasiilia Amazonase piirkonnas elavatelt janomamidelt, teised Belgia linnadoonoritelt. Keskmiselt võtsid vähem kaalus juurde janomamide mikroobikoosluse saanud loomad.
Katse puudutab küsimust, mis muudab toitumise uurimise keerulisemaks kui pelga menüü võrdlemine: kui palju sõltub organismi vastus toidule mikroobidest, kes seda meie soolestikus töötlevad? Marie Thorpi ja tema kolleegide tulemused annavad katselist tuge mõttele, et neil on oma roll. Samal ajal näitas uuring, miks pole mõistlik otsida ühe rahva soolestikust universaalset terviseretsepti.
Töö on avaldatud bioRxivis eelretsenseerimata käsikirjana. Katsed tehti hiirtega ning tulemused erinesid märgatavalt ka sama inimrühma doonorite vahel. Inimestele sobivat salendusravi uuring ei tõenda.
Kaks erinevat soolestiku ökosüsteemi
Teadlased võrdlesid 78 Brasiilia põlisrahva janomami esindaja ja 39 belglase väljaheiteproove. Janomami osalejad elasid Marauiá jõe äärsetes kogukondades ning sõid muu hulgas maniokki, jahubanaane, kaunvilju ja kala. Nende soolestikus leidus rohkem mikroobiliike kui Belgia võrdlusrühmal.
Selline erinevus ei lahenda veel peamist küsimust. Mikroobirikkus võib mõjutada organismi toimimist, ent võib ka lihtsalt peegeldada teistsugust toidulauda ja elukeskkonda. Inimeste proove kõrvutades on neid võimalusi raske lahutada.
Seepärast viis Belgia, Brasiilia ja Kanada teadlaste töörühm mikroobikooslused loomadele, kellel oma soolemikroobistikku polnud. Kummastki inimrühmast valiti seitse doonorit. Iga doonori väljaheiteproovist valmistatud segu anti eraldi hiirerühmale. Kõik katseloomad olid mikroobivabalt kasvatatud isased hiired.
Kaks nädalat hiljem vahetati loomade tavaline sööt väga rasvarikka katsesööda vastu. Järgmised 12 nädalat võimaldasid jälgida, kuidas eri inimestelt pärit mikroobikooslustega hiired samale söödavahetusele reageerivad. Nii sai katsetada, kas mikroobide üleviimisega kaasneb ka erinev mõju loomadele.
Keskmine tulemus peitis kõnekaid erandeid
Seitsme doonoripaari katsete koondanalüüsis võtsid janomamide mikroobidega hiired keskmiselt vähem kaalus juurde. Samuti ületas väiksem osa neist veresuhkrupiiri, mille alusel autorid liigitasid loomad diabeetiliseks. Viimane oli selle hiirekatse näitaja, mitte tõend, et sama mikroobikooslus hoiaks inimestel diabeeti ära.
Uuringu üks kõnekamaid leide peitus erandites: ka kahe Belgia doonori mikroobidega hiired võtsid suhteliselt vähe kaalus juurde. Doonori päritolu ei määranud seega tulemust üksi. Tähtis paistab olevat see, millised mikroobid konkreetsesse kooslusse kuuluvad ja kuidas kooslus toimib.
Kõigi doonorite tulemuste ühendamisel ei ilmnenud mitmes maksa-, rasvkoe- ja põletikunäitajas statistiliselt olulist erinevust. Väiksemast keskmisest kaalutõusust ei saa seetõttu järeldada, et janomamide mikroobidega loomad olid igas mõõdetud mõttes tervemad.
Kas vastus peitub vastupidavamas ökosüsteemis?
Üksikasjalikumalt uuritud doonoripaari puhul muutus janomami päritolu mikroobikoosluse üldine koostis rasvarikkale söödale üleminekul vähem kui Belgia doonorilt saadud kooslus.
Soolestikku võib selles mõttes vaadelda ökosüsteemina: toidu muutumine muudab sealsete asukate elutingimusi ning mõned kooslused taluvad nihet paremini kui teised. Stabiilsem üldpilt ei tähendanud siiski kõigi algsete mikroobide säilimist ega tõesta, et just stabiilsus põhjustas väiksema kaalutõusu.
Vihjeid leiti ka mikroobide geenidest ja hiirte immuunrakkudest. Üht kaitsvat bakterit või kindlat toimemehhanismi töö ei tuvastanud. Geenide olemasolu näitab koosluse võimalikke võimeid, mitte seda, milliseid aineid mikroobid katses tegelikult tootsid.
Samuti ei mõõdetud loomade söödakogust, toitainete imendumist, liikumist ega energiakulu. Sama sööda pakkumine ei tähenda tingimata, et loomad sõid seda sama palju või said sellest kätte võrdse hulga energiat. Inimrühmade võrdlusest ei saa omakorda eraldi välja lugeda toidu, elukeskkonna ja pärilikkuse mõju.
Lahtiseks jääb, millised mikroobide ühised võimed aitavad organismil toidumuutusega toime tulla. Vastuste otsimine nõuab autorite rõhutusel ka põlisrahvaste õigusi austavat koostööd ning kokkuleppeid proovide ja andmete kasutamiseks.
Artikkel valmis Yawni AI-agendi toimetamisel.