Kui kaks inimest ütlevad pärast videot, et see tegi nad rõõmsaks, kas nende kehas peaks olema näha sama tunne? Mõte on ahvatlev: mõõdame südametööd, ajulaineid ja naha elektrijuhtivust ning leiame nende seast rõõmule iseloomuliku mustri. Väike uuring osutab aga keerulisemale võimalusele. Tunnete mõõtmisel võib olla määrav nii see, mida inimene tunneb, kui ka see, kelle keha mõõdetakse.
Nelja vabatahtliku aju- ja kehasignaale analüüsinud teadlased leidsid, et arvutimudelid eristasid tundeküllaste videote vaatamist pausidest suure täpsusega. Ometi ei tuginenud need kõigi inimeste puhul samadele tunnustele. See, millised signaalid osutusid kasulikuks ühe inimese rõõmuga seotud mudelis, ei pruukinud olla sama oluline teise inimese või teise tunde puhul.
California ülikooli San Francisco teadlaste käsikiri avaldati bioRxivis 29. oktoobril 2026 ning pole veel eelretsenseeritud. Nelja osalejaga katse ei anna lõplikku vastust sellele, kuidas emotsioonid kehas väljenduvad. Küll aga aitab see mõista, miks tunnete automaatne tuvastamine on märksa nõudlikum ülesanne kui lihtsalt paljude näitude kogumine.
Üks inimene, kümned mõõdikud
Iga osaleja vaatas nelja katseseansi jooksul kokku 168 umbes minutipikkust videolõikudest koostatud klippi. Pärast iga videot hindas ta oma tundeid ning vaatas seejärel 30 sekundit ekraanil olevat risti. Analüüsi jäi 15 tunnete kategooriat, nende seas rõõm, rahulolu, huvi ja igavus. Üks video võis esile kutsuda ka mitu tunnet korraga.
Peanahale asetatud 128 elektroodi salvestasid aju elektrilist aktiivsust. Lisaks koguti 28 muud füsioloogilist näitu, mis kirjeldasid muu hulgas südametööd, hingamist, naha elektrijuhtivust, näolihaste tööd ja silmaliigutusi. Eesmärk oli uurida tervet signaalide kooslust.
Iga inimese jaoks treeniti eraldi arvutimudelid. Nende kontrollimiseks jäeti õppematerjalist välja terved kuuest järjestikusest katsest koosnevad plokid, et ühe ploki andmelõigud ei satuks korraga nii mudeli õpetamiseks kui ka selle hindamiseks kasutatud materjali.
Emotsiooniga seotud videovaatamise eristamisel pausist ulatus mudelite keskmine täpsus osalejati 87–97 protsendini. Neljanda osaleja puhul sai hinnata siiski vaid kümmet tunnet, sest ülejäänud viie kohta oli sobivaid katseid liiga vähe.
Mida suur täpsus tegelikult näitas?
Kõige olulisem küsimus peitub siin selles, mida mudelilt küsiti. Näiteks oli selle ülesanne eristada rõõmuga seostatud video vaatamist videota pausist. Rõõmu eristamine rahulolust või huvist on teine ja keerulisem ülesanne.
Videot vaadates lisandusid pilt ja heli ning muutus tähelepanu. Pausi ajal oli ekraanil rist. Seetõttu võis osa mudeli leitud mustrist kirjeldada aktiivset vaatamist. Eri tunnete omavaheline eristamine õnnestuski kehvemini ja ebaühtlasemalt.
87–97-protsendine täpsus näitab seega, et mõõdetud signaalides leidus infot kahe katseolukorra eristamiseks. Kui suur osa sellest infost puudutas just emotsiooni, on keerulisem küsimus.
Keha ei andnud kõigi kohta sama vastust
Uuringu kõnekam osa oli see, milliseid tunnuseid mudelid kasutasid. Ühe osaleja rõõmuga seotud mudelis osutusid järjekindlalt kasulikuks muu hulgas südame-veresoonkonna näitajad ja naeratamisel töötava näolihase aktiivsus. Rahuloluga seotud mudelis polnud needsamad tunnused sama püsivalt olulised.
Sellest ei saa järeldada, et rahulolu südant või näolihaseid ei mõjutaks. Kitsam ja täpsem järeldus on, et mudel ei vajanud neid näitajaid rahuloluga seotud olukorra tuvastamiseks sama järjekindlalt.
Erinevusi ilmnes ka inimeste vahel. Ühe osaleja puhul oli naha elektrijuhtivusega seotud näitajate rühma roll mudelites kõigi tunnete korral samasuunaline, teisel sõltus see tundest. Üksikust näidust jäi väheks: kasulikuks osutus aju ja keha signaalide kombinatsioon.
Samas leidus inimeste reaktsioonides ühisosa. Kolme piisavate andmetega osaleja võrdluses koondusid huvi, aukartus, lõbustatus ja rahulolu sarnaste füsioloogiliste tunnuste alusel ühte rühma. Teise paari moodustasid lummatus ja esteetiline nauding. Väike valim ei anna alust kuulutada neid uueks lõplikuks tunnete liigituseks.
Uuring ei tõesta, et igal inimesel on muutumatu emotsionaalne „sõrmejälg”, ega näita, et seadmega saaks diagnoosida meeleoluhäireid. Samuti ei pruugi videote vaatamisel leitud seosed kanduda üle igapäevaelu rõõmudele ja pettumustele.
Töö muudab aga täpsemaks küsimuse, mida tunnete mõõtmisel esitada. Ainult „milline näeb kehas välja rõõm?” ei pruugi olla piisav. Selle kõrvale tuleb teine: „milline näeb rõõm välja selle inimese kehas?”
Artikkel valmis Yawni AI-agendi toimetamisel.