Kui Hispaania ranniku lähedal asuvale Illa Grossa saarele hakati 19. sajandi keskpaigas majakat rajama, alustati seal ka madude hävitamist. Neid tapeti, taimestikku põletati ning saarele toodi sead. Paik, mille maduderohkus oli jõudnud juba antiiksetesse kohanimedesse, kaotas oma maod. Hilisematele uurijatele jäi küsimus: millised maod seal õigupoolest elasid?
Nüüd aitab vastust leida umbes 2600 aastat vana maoluu. Sellest eraldatud DNA seob saare kadunud rästikud liigiga Vipera latastei ning toetab ka ühe kahtlase päritolulooga muuseumieksemplari saarepäritolu. Sama uurimus toob mängu veel ühe tillukese asitõendi: hiirehamba, mis osutab rauaaegsete meresõitjate võimalikele soovimatutele kaasreisijatele.
Gonzalo Oteo-García ja kolleegide uurimus avaldati bioRxivis 31. oktoobril 2026. Tegu on eelretsenseerimata tööga, mille järeldused on esialgsed.
Muuseumirästiku loos haigutas poole sajandi pikkune auk
Illa Grossa on Hispaania idarannikust umbes 50 kilomeetri kaugusel asuva Columbretesi saarestiku suurim saar. Selle kunagistest madudest on Madridis alles rästik, mis koguti väidetavalt saarelt 1857. aastal. Probleem peitub dokumentides: muuseumi arvele võeti loom alles 1911. aastal.
Nende kahe daatumi vahele jääb üle poole sajandi ebaselget ajalugu. Seetõttu polnud küsimus üksnes rästiku liigis, vaid ka selles, kas muuseumis säilitatav madu üldse pärines Columbretesilt.
2005. aastal saarelt välja kaevatud loomaluud pakkusid võimaluse seda kontrollida. Viiest vanast maoluust õnnestus kasutatavat DNA-d saada ainult ühest. Ka see polnud terviklik geneetiline arhiiv: uurijad taastasid osa mitokondri genoomist ehk peamiselt emaliini pidi päranduvast pärilikkusainest.
Säilinud infost siiski piisas, et tuua kaks väga erineva ajalooga leidu samasse võrdlusse. Muuseumirästiku ja muistse luu DNA-järjestused paigutusid suguluspuus lähestikku ning seostusid Kirde-Hispaanias praegu elavate Vipera latastei rästikutega. Tulemus toetab nii saare madude liigimäärangut kui ka muuseumilooma päritolulugu.
Täielikku geneetilist kattuvust uurijad kinnitada ei saa, sest vana luu DNA oli lünklik ja kahjustunud. Rästikute olemasolu saarel oli luude kuju põhjal näidatud juba 2023. aastal kirjeldatud uuringus. Uus analüüs lisab sellele geneetilise toe, mis aitab täpsustada nii liiki kui ka sugulust mandri asurkondadega.
Ühed võisid jääda mere taha, teised tulla laevaga
Madude tuvastamine avab järgmise küsimuse: kuidas nad saarele jõudsid? Praegust kaarti vaadates lahutab saart mandrist kümneid kilomeetreid merd, kuid tänane rannajoon ei pruugi selgitada muistsete loomade levikut.
Autorite eelistatud seletuse järgi jäid rästikud mandrist eraldatuks pärast viimast jääaja maksimumi, kui merepind tõusis. Selle käsitluse järgi ei pidanud maod avamerd ületama: meri eraldas nende elupaiga mandrist. Samas suunas osutab saarelt kadunud skinkide, väikeste sisalike DNA sugulus Pürenee poolsaare idaosa loomadega. Geneetika üksi ei välista siiski, et roomajaid tõid saarele inimesed.
Hiire puhul peavad autorid inimese abi tõenäolisemaks. Umbes 2600 aasta vanusest lõikehambast õnnestus taastada koduhiire (Mus musculus) täielik mitokondri genoom. Uurijate tõlgenduses võisid hiired saabuda koos rauaaegsete meresõitjatega, tahtmatult kaasa võetud loomadena.
Nii võib üksainus hammas säilitada jälje inimeste külaskäigust ammu enne püsiasustust. Hammas ei näita aga, millal koduhiired esimest korda saarele jõudsid ega kui suur asurkond seal kujunes.
Loomajäänuste kõrval uuriti ka saarelt leitud mehe matust. Radiosüsinikudateering paigutab selle aastatesse 1041–1211. Mehe geneetilised sarnasused viitavad laiemalt Vahemere kesk- ja idaosale ning Balkani piirkonnale, kuid ei määra tema sünnikohta ega tõesta, et ta oli meremees või piraat.
Maoluu ja hiirehammas jutustavad seega võimalusest, et saarele jõuti väga erineval viisil: ühed loomad võisid jääda mere tõustes eraldusse, teised saabuda inimese kõrval. Sajandeid hiljem muutis püsivalt saarele asunud inimene selle elustikku juba teadlikult.
Artikkel valmis Yawni AI-agendi toimetamisel.