Troopika värvirikkusele paistab olevat lihtne seletus: seal kasvab rohkem taimeliike, järelikult leidub ka rohkem eri värvi õisi. Ent enam kui 64 000 liigi fotosid analüüsinud teadlased leidsid mustri, mis jääb alles ka siis, kui liikide arv võrdsustada. Ekvaatori lähedal jaguneb õite värvipalett ühtlasemalt; ekvaatorist kaugemale liikudes haaravad mõned värvid sellest üha suurema osa.

See muudab küsimuse huvitavamaks. Asi pole lihtsalt selles, kui palju värvikaid taimi troopikas kasvab, vaid selles, kuidas eri õievärvidega liigid taimestikus esindatud on. Põhjamaine õis ei pea olema troopilisest sugulasest kahvatum ning ükski värv ei pea piirkonnast puuduma, et nende õiepaletid märgatavalt erineksid.

Michigani ülikooli teadlase James Boyko ja tema kolleegide uurimus avaldati bioRxivis 28. oktoobril. Töö on veel eelretsenseerimata, kuid pakub ulatuslikku vaadet küsimusele, mida üksnes lillepeenart või õitsvat niitu silmitsedes lahendada ei saa.

Mis juhtub, kui troopikalt liikide arvuline eelis ära võtta?

Võrdluse mõistmiseks tasub kujutleda kaht 20 liigist koosnevat taimevalikut. Esimeses on peaaegu kõik liigid valgete õitega. Teises jagunevad liigid üsna võrdselt mitme õievärvi vahel. Liigirikkus on mõlemal juhul sama, kuid teise valiku värvipalett on mitmekesisem.

Just selle eristuse tegid teadlased oma analüüsis. Nad võtsid iga piirkonna taimestikust korduvalt juhuslikke 20 liigiga valimeid, nii et troopika ei saanud võrdluses võita pelgalt suurema liikide arvuga. Kokku uuriti 351 piirkonna looduslikku taimestikku.

Analüüsi toormaterjal tuli loodushuvilistelt: töörühm kasutas iNaturalisti ligikaudu 733 000 fotot enam kui poole miljoni vaatluse kohta. Õied liigitati pildianalüüsis kümnesse inimesele nähtavasse värvikategooriasse ning igale liigile määrati häälteenamuse alusel üks põhivärv. Andmestik hõlmas umbes viiendikku maailma õistaimeliikidest.

Troopika eelis jäi püsima ka võrdsustatud liikide arvuga. Mudeli järgi oli ekvaatorist 60 laiuskraadi kaugusel värvimitmekesisuse näitaja ekvaatoriga võrreldes 12,7 protsenti väiksem.

Seda arvu tuleb siiski õigesti lugeda: see ei tähenda 12,7 protsenti vähem värvitoone ega anna hinnangut ühegi Eesti niidu õieilule. See kirjeldab piirkondade üldist statistilist mustrit — seda, kui tasakaalustatult eri õievärvid taimestikus esinevad.

Maailma õite põhivärvid on valge ja kollane

Maailma õiemaailm võib tunduda lõputult kirju, kuid andmestikus domineerisid selgelt valge ja kollane. Kõigist liikidest, mille õievärv määrati, oli 33 protsenti valgete ja 26 protsenti kollaste õitega. Seega esindas ligi kuus liiki kümnest üht neist kahest värvist.

Sinine, roheline ja pruunikas-bordoo olid seevastu haruldased: igaühe osakaal jäi alla kahe protsendi. Geograafia muutis aga värvide vahekordi märgatavalt.

Euroopa liikidest oli punaste ja oranžide õitega taimi kumbagi umbes pool protsenti. Lõuna-Ameerikas ulatusid vastavad osakaalud 4,4 ja 5,2 protsendini. Need osakaalud puudutavad uuritud liike. Troopika mitmekesisemat paletti aitas kujundada just harvemate värvide, sealhulgas roosa, punase ja oranži suurem esindatus.

Sinise puhul joonistus välja teistsugune muster: see oli kõige enam esindatud Euroopas ja parasvöötme Aasias. Nii ei tähenda troopika suurem värvimitmekesisus, et iga üksik värv oleks seal tavalisem. Oluline on paleti kui terviku tasakaal.

Kliima ja tolmeldamine annavad vihjeid

Mustri kirjeldamine ei tähenda veel selle põhjuse leidmist. Õievärvide jaotus seostus kliimaga, kuid kliima põhjal koostatud mudel suutis üksikute piirkondade erinevusi tabada vaid osaliselt.

Ühe võimaliku lisavihje andis tolmeldamisviis. Seal, kus teadaoleva tolmeldamisviisiga liikide hulgas oli rohkem tuule või vee abil tolmeldatavaid taimi, jäi värvimitmekesisus väiksemaks, kui kliima põhjal oleks oodanud. See osutab võimalusele, et õiepaleti kujunemises on oma osa tolmeldamisel.

Ent just siin on andmestikus suur lünk. Analüüsitud kaardiruutudes oli tolmeldamisviis teada mediaanina vaid 3,6 protsendil värviandmetega liikidest. Seetõttu ei tõesta leitud seos, et troopika rikkama värvipaleti kujundavad just tolmeldajad.

Fotodelt avaneb ainult osa õite maailmast

Ka hiiglaslik fotokogu ei ole looduse täiuslik peegel. Inimesed võivad silmatorkavaid õisi sagedamini pildistada ning sama õie välimust mõjutavad valgustingimused. Ühe põhivärvi määramine liigile surub omakorda mitmevärvilise õie keerukuse ühte kategooriasse.

Lisaks ei mõõdetud õite heledust, värviküllastust ega ultraviolettkiirguse peegeldumist. Uuring ei vasta seega küsimusele, kus on maailma kõige eredamad õied, ega näita, millisena avaneb nende värvimaailm tolmeldajatele.

Inimese pilgule nähtava paleti kaart hakkab selginema. Milline oleks sama kaart tolmeldaja silmade läbi, jääb sellest uuringust välja.

Artikkel valmis Yawni AI-agendi toimetamisel.